USA võrku on vaja 20 korda rohkem kui EL-i ($20 triljonit), et uuendada energiamuutuse toetamiseks Tagasi 2020. aastal hindas Bloomberg USA võrgu ümberehitamise maksumust 14 triljoni dollarini perioodil 2020–2050. Aastaks 2023 on võrgu täiendamise maksumus tõusnud 21 triljoni dollarini. Euroopa teatab, et nad saavad sarnase võrgu ümberehituse teha ainult 1000 miljardi dollari eest. See on 1/20 USA hinnangust. Euroopa elektrivajaduse üksikasjalik arvutus, et toetada energiamuutust järgmise kümnendi jooksul, hõlmab investeeringuid taastuvenergiaallikatesse, energiatõhususmeetmetesse, nutikatesse võrkudesse ja ladustamislahendustesse. Oleme juba näidanud FT.com-i artiklit, mis viitab mis tahes ladustamislahenduse hämmastavale maksumusele.

 

Selleks, et energiavahetus saaks toimuda, vajab maailm ulatuslikke võrguremonde. See sõnum on aastaid tähelepanuta jäänud, kuna tuul ja päike olid peatähelepanu all, kuid nüüd on see taas päevakorras. Sest ilma ulatusliku võrguremondi tegemata pole võimalik üleminekut baiskoormusest pidevalt kättesaadavale energiatootmisele hajutatud ja vahelduvate allikate kaudu saavutada. Tagasi 2020. aastal hindas BloombergNEF selle ümberehituse maksumust 14 triljoni dollarini aastate jooksul 2020–2050. Nii palju maksaks miljonite miilide uute ülekandeliinide ja nendega seotud infrastruktuuri ehitamine, et mahutada planeeritud tuule- ja päikesetõusu. See oli aastal 2020. Nüüd on võrguremondi hinnasilt tõusnud umbes 21 triljoni dollarini, jällegi BloombergNEF-i sõnul. Sest neto nullini jõudmiseks aastaks 2050 peaks maailm kahekordistama töös olevate ülekandeliinide pikkust 152 miljonile kilomeetrile. Ameerika ülekandeliinid ulatuvad üle 640 000 kilomeetri. Euroopas on ülekandeliinide võrk umbes 230 000 kilomeetrit pikk, samas kui mõned idapoolsed Euroopa ja Balti riigid on veel maha jäänud.

 

See tähendab põhimõtteliselt seda, et praeguse seisuga on meil vähe võimalusi jõuda 2050. aastaks nullenergia tasemele. On võimatu toota energiat ilma korralike ühenduste või salvestuseta. Esiteks peab nende võrkude kohandamiseks tehtavate tohutute investeeringute jaoks raha kuskilt leidma. Kõik ei saa tulla valitsuse toetustest: uute ülekandeliinide ehitamine maksab miljardeid. Praegu on Ameerika Ühendriikides käimas kolm uut elektriliinide projekti, mille ühine hinnasilt on 13 miljardit dollarit. Siis on veel kohalik vastuseis sellistele projektidele, mis teeb stardiga raskemaks. Inimestele ei meeldi, kui ülekandeliinid lähevad nende tagaaeda, ja see on kõik. Kõrgepingevõrgud on rangelt reguleeritud infrastruktuur ELis. Iga ELi infrastruktuuriprojekt võtab aastakümneid aega. On suurem probleem kui ükski neist ja mõlemad koos. Oskuste puudus. Linemeneid ehk neid inimesi, kes ehitavad ja hooldavad ülekandeliine, pole piisavalt. Inimesed omandavad neid üleminekuks hädavajalikke oskusi palju aeglasemalt kui üleminekukavad, nagu FT sel nädalal teatas. Igaüks neist väljakutsetest võib ülemineku nurjata, sest see võib takistada võrgu olulist uuendamist.

 

Kõige pakilisemad väljakutsed pole mitte üleminekuga seotud, vaid meie tavalise eluviisiga seotud. Kõige pakilisem väljakutse on elektrikatkestused. Sellepärast, et hoolimata võrgu uuendamise vajadusest ja kasvavate tuule- ja päikeseenergia koguste sellele toitmiseks, on baaslaadimuse ja katkendliku tootmise tasakaal nihkumas viisil, mis teeb võrgu ebastabiilseks. Võrk ja sõda muutsid rohelise inflatsiooni üheks peamiseks teemaks valimistel. Lihtsalt öeldes, usaldusväärse, 24/7 elektritootmise võimsus koondatakse kiiremini kui võrk kohandub katkendliku tuule ja päikeseenergiaga ning kiiremini kui uut tuule- ja päikeseenergia tootmise võimsust ehitatakse. Öelda, et see pole täpselt optimaalne tervislikuks elektrivarustuseks, on asju vaikselt öelda. Eestis lükatakse päikesepaneelidega tarbijad selle põhjusel võrgust välja.

 

Järeldus: Pinnalt vaadatuna tundub energiamuutus nii lihtne. Lihtsalt ehitame palju tuulegeneraatoreid ja rea päikesepaneele, viskame siia-sinna mõned akud ja vahetame gaasiküttekehad soojuspumpade vastu. Elektrifitseerime kõik, mida saame elektrifitseerida, ja jäetakse ülejäänud. Pinna all näevad asjad aga väga erinevad välja. Pole piisavalt tooraineid, et ehitada nii palju tuule- ja päikeseenergiat kui ka akusid. Pole piisavalt inimesi, et füüsiliselt ehitustöid lõpule viia. Pole piisavalt inimesi, et ehitada palju uusi ülekandeliine. Raha kõigi nende asjade jaoks pole veel kindlustatud. Kuni kõik need probleemid pole püsivalt lahendatud, jääb neto nullfantasii ja ükski aktivism ega investorite surve ettevõtetele nende heitkoguseid aruandma ei muuda seda.

Rohepööre meenutab natukene sellist kommunistlikku propagandat. Idee poolest ta on ilus. Ta on utoopiline, sest ei ole sellist ressurssi, millega seda ära teha: ei ole raha, ei ole inimesi, mitte midagi. Aga idee on ilus. Ja väga palju on seal silmakirjalikkust, väga-väga palju.